Puhkuseklubidega seotud riskid

Viimastel aastatel on Euroopa Liidu liikmesriikide tarbijakaitse pidanud üsna sageli tegelema vaidlusküsimustega, mis puudutavad Hispaanias massiliselt müüdavaid puhkuseklubide teenuseid.

Puhkuseklubidega seotud põhilised riskimomendid, mille suhtes tarbijakaitse soovitab olla ettevaatlik:

  • Puhkuseklubi liikmelisust ei tohiks segi ajada puhkuseosakutega, kuna neile rakendub erinev seadusandlus. Puhkuseosaku ostjat kaitseb ehitise ajutise kasutamise lepingut puudutav EL direktiiv ja sellele vastavad liikmesriikide seadused, mille alla puhkuseklubide liikmelisus ei pruugi tingimata kuuluda.
     
  • Määratluse kohaselt on puhkuseosakuga tegemist sel juhul, kui tarbijal on vähemalt kolme aasta jooksul õigus kasutada ühte või rohkemat elukohta mingis puhkekeskuses, vähemalt ühe nädala pikkuselt aastas. Puhkuseklubi puhul on tegemist liikmelisusega, mis annab liikmetele võimaluse kasutada teatud aja jooksul klubi poolt pakutavaid puhkekohti ja teenuseid. Klubide tingimused võivad aastate kestel muutuda, nad ei kindlusta tarbijale võimalust kasutada vähemalt kolme aasta jooksul sama puhkusekeskust.
     
  • Puhkuseklubide liikmelisusega kaasneb tarbijatele sageli majanduslikke riske ja ebaselgust. Mõned puhkuseklubid viitavad ehitise ajutise kasutamise lepingut käsitlevale seadusandlusele, kuid ei täida nõudeid, millega peaksid pakutavatest teenustest andma tarbijale enne lepingu sõlmimist küllaldast teavet.
     
  • Tihti nõutakse klientidelt käsiraha juba esitluse ajal või tuleb kogu sissemaks tasuda veel enne, kui klient pole saanud kirjalikult konkreetset teavet klubi poolt pakutavatest teenustest ja nende kasutamise tingimustest. Juhtub, et müüja näitab klientidele puhkusekohti paksust kataloogist, kuid ei anna seda neile koju kaasa. Nii jääb puhkuseklubi tegelik väärtus segaseks ja suuliselt antud lubadused ebaselgeks. Halvimal juhul mingeid klubiteenuseid ei olegi, kliendile müüakse vaid patakas väärtusetuid pabereid.
     
  • Puhkuseklubide kasutamine on küllaltki kulukas, ainuüksi liikmeks astumine maksab tarbijatele tuhandeid eurosid. Sellele lisanduvad kulud lennureisideks puhkekohtadesse ja iga-aastased liikmemaksud, mille suurus kipub aasta-aastalt kasvama. Sageli tuleb maksta veel teenustasusid konkreetse puhkekoha kasutamise eest.
     
  • Klientidele võidakse reklaamida puhkuseklubi kui kasulikku investeeringut, mille osakust saab juba ühe aasta möödumisel loobuda ja kergesti edasi müüa. Taolised lubadused on enamasti kattetud. Kui tehinguga liituvad mingid hoiustamis-, kindlustus- või investeeringu võimalused, siis nendega tavaliselt ei tegele puhkuseklubi ise, vaid mingi teine firma, mille tegevusest ei anta kliendile mingit informatsiooni. Praktika on näidanud, et enamasti klientidele lubatud kasumit ei tule ja harva saavad nad isegi oma kulutatud raha tagasi.
     
  • Ostjale võidakse anda suulisi lubadusi, mida ei lülitata hiljem kirjalikku lepingusse. Näiteks mainitakse suuliselt lepingust taganemise võimalust, kui aga klient soovib seda kasutada, siis viidatakse sellele, et ostetud teenus ei ole puhkuseosak ja seetõttu ei laiene talle seadusega ettenähtud 10-päevane lepingust taganemise periood.
     
  • Tavaliselt ei tegele müügiga puhkuseklubi ise, vaid selleks lühiajaliseks tegevuseks moodustatud firma. Kui klubi teenused osutuvad ebarahuldavateks või puuduvad üldse, siis tekib küsimus, kumb on selle eest vastutav. Praktiliselt on siis vastutajat raske leida.